Hommikuses päiksesäras vaatasid meile kohe vastu Tartu Tudengipäevade meeskonna naerused näod, nähes, kus ja kuidas me maganud olime. Korsaarile meeldis aga see, et tal ärgates kohe kingad jalas ja mantel seljas oli rekordajaga. Sõime hommikust mannaputru ja asusime end Tartu poole teele seadma maaülikooli bussiga.
Bussis oli igasugu vingeid vendi, eelkõige muidugi metsavaht ja Tartu Vaim, kes mingi tamburiiniga vahetpidamata kolistas ja räuskas pidevalt, kuni jälle magama jäi. Kõrvalt kostus selle peale, et ta pidavat "suht öko pill olevat, paar õlut ja läheb jälle...". Ilmselt tõsilugu. Bussil, millega me sõitsime, oli ilmselgelt amortidel midagi valesti, sest ta raputas isegi sileda tee peal, nii et bussi tagaotsas rahvas üles-alla lendas ja eestpoolt kostus venekeelseid roppusi. Magades oli tunne, nagu kihutaks buss 200km tunnis. Viljandi lähedale jõudes hakkas bussi tagantotsast kostma lõbusat jorinat "Viljandi. Vaat kui tore. Saab ehk juua. Lähme poodi." Jõmin kostis kuni Võrtjärveni, kus küsiti "millal Viljandi tuleb?" ja öeldi, et juba ammu möödas. Kusagilt poest aga Tartu Vaim oma 2lidrase säästukange kätte sai ja uuesti käima läks. Metsavaht sai ka suure säästupilsneriga otsa peale ning võltssakslane (kellel oli Saksa pass, rääkis aga Saksa aktsendiga vene keelt ja saksa keelt ei osanud) rääkis et nüüd kohe tuleb afterparty.
Sanglas, mingi 30km Tartust, vahetati buss välja teise vastu, sest amordid olid ikka väga tuksis omadega. Nagu välja tuli, oli too buss veel hullem, sest et see üle 30km/h sisse ei võtnud ja mäest ka üles ei läinud eriti. Pooleteise tunniga aga jõudsime siiski Tartusse, kus jala koju rändasime. Toredad tudengipäevad olid. Ootame järgmisi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment