Käisin siis mina (Märt) Madis Paidzot follomas. Sai kõvasti nalja - olin tema supervisor Gorki Butchek, kõik emmed nägid minu nime hääldamisega kurja vaeva. Hommik algas vaikselt, keset päeva olime suure palavaga keset subdivisioni, kus ühtki elusat hinge ei olnud. Ristisime selle Madisega ühel häälel "preeriaks", sest maru palav oli ja elu ei olnud. Nagu päris noh. Keset päeva sai veel nalja. Koputasime ühe suure maja uksele, tükk aega kohe, sest kedagi ei vastanud, aga sees oli kuulda, et mingi kobistamine käib. Lõpuks läks garaazi uks lahti, Madis hüppas kohe platsi, sest oli arvata, et emme tuleb kohe sealtkaudu platsi. Tegelikult tuli aga välja mingi lühikeste pükste väel vana, kes meenutas kõige vanemat pöialpoissi seeriast "Lumivalguke ja 7 pöialpoissi". Tal olid ägedad prillid ka ees - nägid välja nagu allveelaeva illuminaatorid. Nimeks ütles endal Bill olevat ja hakkas kohe ürssima, et tema ei pea kuhugi signima ega midagi tegema ja ei tahtnud meid sugugi ära kuulata. Tüübil oli konkreetne klapp ees ikka - mitte midagi aru ei saanud. Läksime siis naerdes autosse tagasi - igasugu frukte ikka kohtab :)
Pärast läksime ühte majja, kus maja ees oli SAVIST PONI KUJU. Ütlesin siis Madisele julgustuseks, et siin pole küsimus mitte kas müüa, vaid mida müüa. Madis polnud ka kehvem vend, closis neile terve laste seti ära kohe paugust. Pärast saatis isa meid autosse ja küsisime talt, et kelle poni see on. Isa vastas "meie oma muidugi" ;D
Vinge päev oli!!!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment