Ükskord käisime me Haapsalus Roltsi Audi80ga. Kukk oli puldis, sest meil Taneliga olid kurjad plaanid Haapsalu õlleka(te)ga lähemalt tutvuda. Kohustuslik burnout tehtud, suundusime linna poole. Kukk ei olnud veel just väga kogenud sõidumees (200m enne autost möödasõidukohta tõmbas juba vastassuunda), aga saime kiriemalt ja hästi kohale siiski. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Ühel teisel korral sattusime Sandri, Taneli, Reeda ja Margusega Obolonni kõrtsu juurde Haapsalus. Ukse ees vedeles hokikiiver, mille ette tegime Vene viisnurga ja taha kiusu pärast haakristi ja andsime selle Tanelile uueks peakatteks. Kõrtsus võtsime "vana tuulikut" ja miskit muud mõdu ja korraga võttis Reet välja kotist parima piraadi-komplekti, mis sisaldas vuntse(tehis) ja silmaklappi. Tanel sai silmaklapi, Sander uued vuntsid ja mina jäin ilma. Varsti aga leiti must marker kusagilt kotist ja ka mina sain vinged Reinu vuntsid ette. Enne seda olime veel läbi käinud poest ja hankinud 2 kulti, mis me surnuaia taga osaliselt ära lahendasime. Viimane jäi pooleldi tagavaraks. Surnuaia juures sõitis mööda ka ülimalt väikse mopeediga ülimalt suur ja karvane tegelane mustas nahktagis. Saime siis autoga tagasi metsakolkasse ja tegime suure saunaõhtu.

Ükspäev anti mulle ja Ronaldile käsk teha korda purustaja (erinevas murdes veel ka: Lõhkuja, Põrutaja), see tähendas siis eelkõige terade vahetamist ja mingi võlli määrimist, mille asukohast meil aimugi ei olnud. Kuna meile oli enne linnast toodud 2l säästupilsnerit ja 2l Disel'i õlut, siis eriti viimase abil lootsime me tööotsa vabalt enne õhtupimedat valmis saada. Valisime suurimad haamrid ja kangid välja ning relakaga alustasimegi tööd. Varsti selgus, et relaka ketas on liiga väike, et purustaja terade kodukootud naeltest kinnitusi läbi lõigata. Seepeale vaatasime natule kuuris jubinaid (lugu ise pidavat olema nii, et ühel mehel olevat kodus keldris olnud pirakas hästisisustatud baarikapp, mille kohta ta naine mitte midagi ei teadnud. Ükskord tulnud talle külla naabrimees ning mees ütelnud naisele, et ta läheb näitab naabrimehele keldris uut jubinat. Kui mehed olid 3 tundi keldris jubinat uurinud, ei tulnud nad enam keldrist väljatulekuga hästi toime) ja töötasime suure meisli ja kuvalda abil edasi. Vahepeal käis abiks ka Margus, kes kõige suurema naela ise katki kolkis ja meile selle võlli ka kätte näitas. Igaljuhul olid õhtuks kõik jubinad täiesti läbi uuritud ja kakerdasime võidukalt peabaasi tagasi, olles natuke tööd ka homseks jätnud.

Seal Lokutas tuli kõigepealt hirmsasti pöristades mingi vana veomasin, mille peale kostus Tanelilt "Sporthääled!". Pärast venis teiselt kõrvalteelt välja KAMAZ, millel oli veel pirakas käru taga ja roolis oli vähemalt 80-aastane känd, kelle kohta ma imestasin, kuidas ta oma habeme tagant üldse teed näeb. Ehk ei näinudki. Kõnealune KAMAZ jõristas tükk aega ristmikul, aga masin oli nii vana, et ei tahtnud eriti vedu võtta. Lõpuks, kui kallakule sai, siis allamäge hakkas vaikselt minema. Me olime juba enne igaks juhuks pöidla alla lasknud, sest Habesk oli sellise ilmega, et on nõus meid vabalt peale korjama. Meil polnud aga niipalju aega, et KAMAZidega tsillida ja otsustasime seekord vahele jätta. 10 minuti pärast oli seesama KAMAZ meie suureks naeruks jõudnud juba mäest alla veereda ja oli meist juba tubli 800m kaugusel kurvi peal.
Varsti aga võtsime maha suure ja laia (uue kah veel) Opel Omega, kus oli üsna kadunud Dan Põldroosi moodi olemisega mees sees. Tegevusala - mingi kütusevärk. Pidi meid kuhugi kaugele ära viskama (mingi suvaline teeots kust ta ära pidi keerama), vahepeal käis mingis sigalas bensiinitsisterne üle kontrollimas (enne seda proovis veel, kas saab enne kurvi hüppe peal kõik 4 ratast maast lahti - ei saanud kahjuks). Kirus mente ka kõvasti, oli just trahvi saanud kiiruseületamise eest. Kargasime teeotsas maha ja meile öeldi, et kui me siin varsti peale ei saa, siis ta korjab meid uuesti peale, kui tal asjatoimetused aetud. Hääletasime siis tükk aega, korraldasime plätu viskamise võistluse (kauguse ja kõrguse kategooriates) ning korraga nägime, et üks VW Sharan, mis meist mööda oli sõitnud, pöörab tagasi. Tuligi meie juurde ja pakkus küüti. Nägime, et sees on juba isegi vähemalt 6 inimest, imestasime, kuidas nad veel küüti pakkuda tahavad ja lõpuks plaanisime isegi sisse sukelduda, kuid Omega mees tuli jälle tagasi ja saime tema peale (tühi auto pmst). Saime siis Märjamaani ära, viskasime paar kilti jala ja võtsime positsiooni sisse. Algas meie kõige hullem ootamine (vähemalt 3,5 tundi). Algul sõitis mingi mees mööda ja pakkus kuhugi Koluverre küüti, me ei tahtnud, lootsime otse Haapsallu saada. Siis tuli tuuningu VW golf, mingi oss roolis, kes kähiseva häälega (nagu oleks eile külma õlut joonud) küsis, kuhu me minna tahame ja ütles selgituseks: "Lauknat tead vä? Koluvere ütleb midagi?" Kahjuks ei öelnud, lasime ka temal minna ja irvitasime omaette teeääres seda juhtumist. Siis oli tükk aega ikaldust, mingit tatikad tulid pinda käima ja hääletasid umbes 10kesi teeääres, et kuhugi ujuma saada. Saidki siis mingi Haapsalu mikroka peale, nagu nad meile pärast tagasitulles kekkasid.
Tuli mõttesse hargneda, et rohkem pealesaamise lootust oleks. Tanel hakkas kaugemale kõndima ja kadus varsti silmist. Poole tunni pärast aga ilmus ta uuesti tagasi, liginedes vastassuunast. Selgituseks ütles, et kõndis nii kaugele, et jala ei viitsinud tagasi tulla ja hääletada edasi ka ei viitsinud. Hääletas tagasi hoopis ja sai mingi dziibiossiga surnuaiani. Olevat 160ga kihutanud umbes. Mõne aja pärast sõitsid lahtise cabrio-BMWga mööda 2 tsikki, kes signaali lasid ja magusalt naeratasid meile, aga peale ei võtnud siiski. Olime vahepeal juba poest 2xCappy Icefruiti 1,5l pudeli ostnud ja ära joonud ja ikka oli janu. Saatsin siis Taneli poodi õlle järgi. Loomulikult kohe pärast Taneli poodiminekut sain ma ühe auto maha ja lidusin poodi Taneli järgi. Õlled pistsime kuhugi kotti, mis hakkas reeturlikult kolisema seepeale. Saime kuhugi teeristi, mis, nagu me avastasime, oli Koluvere ja sinna oleks ka kahe eelmise autoga saanud. Lasime maantee veeres õlled (Aleksandriga siis tegu) ära ja kohe peale seda näkkas meil ühe jeep'i peale. Roolis oli Jahimees (nii me ta ristisime, sest tal oli mingi linnusulg kusagil autos ja äge robin hoodi müts), kes kuulas Klassikaraadiot, sõitis 160ga kõigist mööda tuimalt ja küsis "Haapsalus toimub midagi või?" see oli ka ta ainuke lause. Temaga saime Haapsallu välja. Edasi käisime pitsas ja poes ja ootasime, et minna viimase Tuuru bussi peale, mis väljub kell 18:40 vist. Kell 18:15 tuli mulle meelde et tegelikult vist väljus hoopis 18:20. Lidusime ruttu bussikasse, tarides süles oma tinaraskeks muutunud spordikotte (sest meilt telliti vähemalt euroalusetäis õlut). Jõudsime bussi peale ja saimegi lõpp-punkti, kus õhtu väga meeldivaks kujunes.

Ükspäev plaanisime me Taneliga Tuuru minna. Kuna raha oli vähe, nagu ikka, mõtlesime, et lähme õige häälega, on toredam ka veel kui bussis loksuda ja saab jalgu ka sirutada ikka vahepeal. Alustasime siis kiire jalgsimarsiga bussijaam -> Tallinna - Tartu maantee algus, ning panime maaülikooli lähedal oma spordikotid kraavi varju maha, et meid ikka peale ka võetaks. Hääletasime päris kaua, üle tunni läks ära (vahepeal tuli üks tsikk ka konkureerima, äraseletatud nägu peas, et ta võetakse nagunii kohe peale. Võetigi.). Igaljuhul peatus lõpuks üks veokas, kes oli meid nõus peale võtma, ainult oma üllatuseks avastasime eest vaid ühe istme. Probleem lahendati minitaburetiga, mis topiti kahe suure istme vahele ja kuhu ma kuidagi siiski ära mahtusin. Tanelit ei oleks isegi parima tahtmise jooksul saanud sinna suruda, sest siis poleks juht saanud käiku vahetada. Spordikotid viskasime taha konkusse mingi valgustustehnika vahele, kust nad varsti paar meetrit allapoole kukkusid, end Hiina serviisi meil kaasas ei olnud seekord. Saime selle autoga kuhugi Paide juurde ära.

Paide-Türi vahepeal saime mingi kiire sinise püssi peale, mis meid 140ga Türini viskas, enne kui arugi saime. Edasi mõtlesime jala läbi linna jalutada (olude sunnil). Läks päris kaua. Siis korjas meid mingisugune mikrobussimees peale ja saime kuhugi lokuta juurde. Siin nägi Tanel enda arust Kristoffi, kes oli endale miskipärast Renault'i ostnud. Loomulikult mina seda ei uskunud.

Üksvahe oli heina pakkimisega täitsa must kiirus peal ja mulle anti kolm suurt rulli pakkijanööri kaasa, suur kardaan ka. Ning kästi nii kuis torust tuleb põllule põrutada. Panin siis neljanda kiirendajaga minema, kardaan ja nöörid kõrval, käsi peal, et nad minema ei lendaks. Sirgel sain vähemalt 30 kätte. Edasi kihutasin Eevaldi õuest läbi (tahtsin Eevaldile lehvitada, aga ta näitas hoopis rusikat ja ütles midagi, mida ma läbi müra ei kuulnud) ja (peaaegu oleks Eevaldi koera alla ajanud) jõudsingi heinamaale, kus hakkasin kohe pakkima. Kõik läks hästi, kuni me Taneliga ametit vahetasime, sest pakkimisest oli kopp ees ja kõrvad huugasid juba kah (kõrvaklapid jäid koju ja kasutasin taskurätti hoopis). Tanel pakkis esimese ringiga juba sellise portsu heina ja nööri sisse et masin kiilus kinni ja Roltsi soovituse järgi gaasi anda hakkas masin mingi jupi vahelt koledasti suitsu välja ajama. Pärast roppu eestikeelset sõimu anti Tanelile veel viimane võimalus ja kui masin oli maha jahtunud, pakkisime kõik ilusti ära ja tarisime virna põllu igasse kaugemasse nurka. Tagasitulekul aga juhtus see, mis juhtuma pidi. Tanel andis Deutzile täiega püssi, jättis kardaani ka pakkijale järele ja hakkas 4da kiirendajaga tulema. Lasi Eevaldi koerad signaaliga eest ja pakkija järel kolisedes, saabus peabaasi tagasi. Kardaan oli ka vist veits kõver.

Maasikapeo käigus õnnestus meil näha ka ülimalt haruldast Punanaha-ja krokodillikütti - Ennu. Enn oli igavesti vinge vend, kauboisaabaste, mustade teksade ja teksatagiga ja ees oli tal vägev lenks (teatud liik vuntsi). Maasikapeo päeval pani Enn veel täisvarustuse ka selga - Stallone'i prillid ette, maasikapeo räti sidus ümber pea Rambo-stiilis ja tiku pani ka suunurka. Ennu ilme väljendas ülimat võimekust (vähemalt 20 punanahka üksinda ära lüüa) ja löögihoogu. Kõnnak samuti. Oli tore päev.

1/2 6

Aga eile istusin pooles kuues ja korraga tuli laua juurde oss, kes ütles "Türa, kes ütles vitupea, raisk! Ah!? KEs ütles!" Siis tulid veel mõned ja siis öeldi Tanelile, kes polnud sõnagi öelnud "Türa, sina ole üldse vait rsk". Varsti aga rahunesid ossid maha ja läksid nurga taha poksi(peksu)aparaadi taha jõudu proovima.

juhtumised suvepäevil

Ühel heal päeval toimus tuurus maasikapidu. Tehti igasuguseid ettevalmistusi ja lasti Tanel kuidagimoodi Berlingo rooli (ma olin kaardilugeja kõrval), millega peole maasikaid juurde viidi. Teekonnal tahtsid abivalmis neiud ka pileteid müüa meile, aga et meil oli kiire, sõitsime neist lihtsalt mööda ja nad jäid imestunud nägudega järgi vaatama. Maasikad viidud, otsustasime parkla killustiku peal Berlingo tõmmet proovida. Mega hea tõmme oli, killustiku sisse tekkis 2 auku, mis ma hiljem kinni ajasin. Uue maasikakoorma järgi minnes sai kässariga kiviaia kurvi võetud ja koerakuudi ees külg ette tõmmatud. Tagurdamise lõpetasime samuti kässariga, mille peale korraks tagumine telg alt tuli, aga läks meie suureks rõõmuks kohe jälle endise koha peale tagasi. Õhtupoolik sai veedetud sõbralikus talus veidi eemal, kus ei puudunud ka Kult ja Säästu Kange. Saun oli ka Megahää. Mingil hetkel öösel tuli meile idee tagasi endisesse asukohta minna ning haarasime 3 ratast ja panime ajama. Tee peal proovisin ma Carmageddon'i moodi Taneli ratast müksata. Loomulikult käisime üle kuudi ja kui pärast edasi väntasime, avastasin end teise ratta seljast. Poole sõidu peal märkasin, et esipiduri link on koos ülejäänud pidurivarustusega küljest ära kukkunud. Pole hullu. Teised olid juba suure edumaa sisse saanud ja ma kimasin täielikus üksinduses mustal metsateel. Keerasin lõpp-punkti sisse, panin külje maha ja imestasin. Sest enne meil õue peal vana Moskvitsi ei olnud. Nüüd oli. Miski suur koer hakkas ka kallale kippuma, kes ei olnud ei Pitsu ega Pontu. Seega sain olla vaid vales kohas. Kargasin sadulasse ja jätkasin teekonda, jõudes varsti õigesse paika. Kohapeal märkasin veel oma üllatuseks, et olen enamus teest kohale vändanud nii, et rattal oli kett maas. Pärast mõningaid trikivõtteid hoovis sai magama mindud. Vist.

Järgmisel päeval tahtsime rattaid tagastada, väntamise asemel mõtlesime nad Berlingosse toppida ja sellega viia. Ootamatult avastasime, et 3 ratast ei mahu hästi ära. Üks jäi teise külge veel kuidagi kinni ka, nii et me pidasime juba ainukeseks lahenduseks porika küljestsaagimist, aga õnneks saime siiski ilma.