Ükspäev plaanisime me Taneliga Tuuru minna. Kuna raha oli vähe, nagu ikka, mõtlesime, et lähme õige häälega, on toredam ka veel kui bussis loksuda ja saab jalgu ka sirutada ikka vahepeal. Alustasime siis kiire jalgsimarsiga bussijaam -> Tallinna - Tartu maantee algus, ning panime maaülikooli lähedal oma spordikotid kraavi varju maha, et meid ikka peale ka võetaks. Hääletasime päris kaua, üle tunni läks ära (vahepeal tuli üks tsikk ka konkureerima, äraseletatud nägu peas, et ta võetakse nagunii kohe peale. Võetigi.). Igaljuhul peatus lõpuks üks veokas, kes oli meid nõus peale võtma, ainult oma üllatuseks avastasime eest vaid ühe istme. Probleem lahendati minitaburetiga, mis topiti kahe suure istme vahele ja kuhu ma kuidagi siiski ära mahtusin. Tanelit ei oleks isegi parima tahtmise jooksul saanud sinna suruda, sest siis poleks juht saanud käiku vahetada. Spordikotid viskasime taha konkusse mingi valgustustehnika vahele, kust nad varsti paar meetrit allapoole kukkusid, end Hiina serviisi meil kaasas ei olnud seekord. Saime selle autoga kuhugi Paide juurde ära.

Paide-Türi vahepeal saime mingi kiire sinise püssi peale, mis meid 140ga Türini viskas, enne kui arugi saime. Edasi mõtlesime jala läbi linna jalutada (olude sunnil). Läks päris kaua. Siis korjas meid mingisugune mikrobussimees peale ja saime kuhugi lokuta juurde. Siin nägi Tanel enda arust Kristoffi, kes oli endale miskipärast Renault'i ostnud. Loomulikult mina seda ei uskunud.