Üksvahe oli heina pakkimisega täitsa must kiirus peal ja mulle anti kolm suurt rulli pakkijanööri kaasa, suur kardaan ka. Ning kästi nii kuis torust tuleb põllule põrutada. Panin siis neljanda kiirendajaga minema, kardaan ja nöörid kõrval, käsi peal, et nad minema ei lendaks. Sirgel sain vähemalt 30 kätte. Edasi kihutasin Eevaldi õuest läbi (tahtsin Eevaldile lehvitada, aga ta näitas hoopis rusikat ja ütles midagi, mida ma läbi müra ei kuulnud) ja (peaaegu oleks Eevaldi koera alla ajanud) jõudsingi heinamaale, kus hakkasin kohe pakkima. Kõik läks hästi, kuni me Taneliga ametit vahetasime, sest pakkimisest oli kopp ees ja kõrvad huugasid juba kah (kõrvaklapid jäid koju ja kasutasin taskurätti hoopis). Tanel pakkis esimese ringiga juba sellise portsu heina ja nööri sisse et masin kiilus kinni ja Roltsi soovituse järgi gaasi anda hakkas masin mingi jupi vahelt koledasti suitsu välja ajama. Pärast roppu eestikeelset sõimu anti Tanelile veel viimane võimalus ja kui masin oli maha jahtunud, pakkisime kõik ilusti ära ja tarisime virna põllu igasse kaugemasse nurka. Tagasitulekul aga juhtus see, mis juhtuma pidi. Tanel andis Deutzile täiega püssi, jättis kardaani ka pakkijale järele ja hakkas 4da kiirendajaga tulema. Lasi Eevaldi koerad signaaliga eest ja pakkija järel kolisedes, saabus peabaasi tagasi. Kardaan oli ka vist veits kõver.

Maasikapeo käigus õnnestus meil näha ka ülimalt haruldast Punanaha-ja krokodillikütti - Ennu. Enn oli igavesti vinge vend, kauboisaabaste, mustade teksade ja teksatagiga ja ees oli tal vägev lenks (teatud liik vuntsi). Maasikapeo päeval pani Enn veel täisvarustuse ka selga - Stallone'i prillid ette, maasikapeo räti sidus ümber pea Rambo-stiilis ja tiku pani ka suunurka. Ennu ilme väljendas ülimat võimekust (vähemalt 20 punanahka üksinda ära lüüa) ja löögihoogu. Kõnnak samuti. Oli tore päev.