Harvendamine

Sapardi kuuri juures oli kena tiik. Väike viga oli ainult selles, et tiigi ääred olid rängalt võssi täis kasvanud ja ränk prügimägi oli ka taga. Ükspäev tehti siis suuremat sorti talgud, et kõik kenasti korda saada. Mulle anti kätte kõige püssim trimmer, millele sai selline ketas otsa pandud, et iga saemees oleks kadedusest roheliseks läinud. Sellega andsin siis võssis kõvasti püssi ja vahepeal, kui mõni eriti suur puu oli, siis võtsin mootorsae ka abiks. Lõuna ajal oli tiigi ümbrus täitsa lage kohe, ühe suure kase jätsin püsti. Häda oli aga selles, et ma vist pidin võsa ainult harvendama. Tanel oli samal ajal prügimäge inspekteerides leidnud L-kujulise torujupi ja ühe kastruli. Haarasime siis torujupil sangast ja andsime kastrulile valu, niikaua kuni enam ei olnud millelegi valu anda. Suur töö sai ära tehtud.

Raadio

Tuurus oli meil mega mõnus raadio. Pidevalt sai see puulõhkumise või kuuris jubinate timmimise kõrval käima pandud ja sealt kostusid StarFMi ja PowerHit Radio hääled. Kõik olid raadioga väga rahul ja elu oli ilus. Üks suvi aga, kui ehitati grillinurka uue maja lähedale, jäi vaene raadio vist vihma kätte või sai muid vigastusi - igatahes ei töötanud enam korralikult. Minu ja Taneli AsjadeLõhkumisGeenTM hakkas kohe mõtlema teatud suunas ja nii sai raadioga Ullo juurde mindud ja öeldud, et see enam ei tööta ja küsitud luba sellega lõpparve tegemiseks. Et makk oli Rollo oma, siis Ullol ei olnud midagi selle vastu. Läksime siis Taneliga hea suure platsi peale, võtsime piraka kirvevarre kaasa igaks juhuks ja hakkasime peale. Tanel haaras vaese raadio juhtmest kinni nagu kuulus vasaraheitja Jüri Tamm, tegi ka enamvähem sama vägevad keerutused ja viskas raadio kaugele välja peale, kuhu see suure kolakaga maandus. Edasi virutati raadiole kirvevarrega ning lõppkokkuvõttes mahtus osadeks võetud raadio lahedasti väikesesse pappkasti, kuhu "Raadio" peale kirjutasime. Karbi panime Sapardi kuuri. Pisut aega hiljem läks kuuri Rollo ja kuurist kostis hirmus eestikeelne sõim.

Orava viimased tunnid

Oli kord Tuurus armas kiisu, kellel olid aga kõrvade otsas tutid ja sabaks oli üli ränk luud taga. Kõige selle tõttu hakati rahvasuus seda kiisut oravaks kutsuma. Orav oli tore loom ja tegi kõigi rõõmuks igasugu vigureid. Tihtipeale kadus ta aga ära - nagu ühes varasemas postituses kirjas, käisime isegi vanatoi juurest otsimas teda.
Ükspäev kadus orav jälle ära ja hea hulk päevi polnud teda enam näha ja ringi hakkasid liikuma kuuldused, et orav olla auto alla jäänud. See fakt leidis kinnitust ühel päeval, kui mina, Tanel ja mõned nooremad sellid (Laidoneri pojad) trimmerdasime kiviaia ümbrust vana maja varemete juures (seal, kus Ullo sepapada tahtis teha) ning üks Laidoneri noormees olla orava välja trimmerdanud ühest puhmast. Kui me vaatasime kohta, kust orav leiti ja seda, kui kaugele jäi sealt asfalttee, arutasime ikka, kuidas orav nii kaugele oleks saanud (vahemaa oli ~80m). Ilmselt autojuht oli tee äärde visanud, kui auto alla jäi, pakkusin ma välja. Tanelilt tuli seepeale lõplik kommentaar "See pidi küll Mega Värnik olema kui siia viskas välja".

Ammused juhtumised suvepäevilt

Oli kord jälle üks maasikapidu. Järjekorras ehk isegi kõige esimene. Pidu ise olnud mage, pillimehed ürgajast. Puhunud ainult esiisade laule - valsse ja fokse. Õiget mürtsu polnud kusagil. Ühesõnaga - oli tellitud keelpillikvartett, mitte üks õige süldibänd, nagu simmanil olema peaks. Noobel nelik vist oli nimi, millest sai rahvasuus kiiresti "joobes nelik". Kuulasime siis ka, kuid eelmine päev oli kõvasti tööd saanud lõhkuda ja luugid vajusid vägisi neid laulukesi kuulates kinni. Edasi läks õhtu rahulikult, kuni selleni, kui me suurema portsu rahvaga sauna läksime, kus termomeetri seier juba 120 peal seisis ja päris kõva vunk sees oli. Vihtusime kõvasti leili pilduda, mõnusad saunaõlled olid ka ligi. Vahepeal oli osa rahvast kinnitamata andmetel (st. - ise ei näinud) maasikapeo laval väikse soolo(kassi)kontserdi andnud. Häda oli aga selles, et mõnusad saunaõlled lõppesid otsa ja meil oli tahtmine siiski veel saunale täiega püssi anda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Margus käis välja idee uues majas ära käia ja sealt tõime siis terve resti Rocki, millega sai praaznik jätkuda. Haarasime kõik uued õlled ja läksime sauna. Tulime välja ja ennäe - 24st õllest on ainult 11 alles, kui sedagi. Täitsapüss... Igatahes, saunaõhtu käis edasi ja järgmine hommik algas päris raskelt. Sündmuspaiga ülevaatus näitas, et kolmandad isikud olid kõveraks kukkunud saunas asuva pesukuivatusresti. Sauna eesruumi laua alla vaadates avastati mitu purki Rocki, täitsa terved, ning ühe käteräti alt koorus lausa 8 purki lagedale. Ühesõnaga oli keegi kokkuhoidlik isik need orava kombel ära varunud ja peitnud, aga pärast ära unustanud. Megahää saun oli igatahes.

Tudengipäevad Pärnus - Pühapäev

Hommikuses päiksesäras vaatasid meile kohe vastu Tartu Tudengipäevade meeskonna naerused näod, nähes, kus ja kuidas me maganud olime. Korsaarile meeldis aga see, et tal ärgates kohe kingad jalas ja mantel seljas oli rekordajaga. Sõime hommikust mannaputru ja asusime end Tartu poole teele seadma maaülikooli bussiga.
Bussis oli igasugu vingeid vendi, eelkõige muidugi metsavaht ja Tartu Vaim, kes mingi tamburiiniga vahetpidamata kolistas ja räuskas pidevalt, kuni jälle magama jäi. Kõrvalt kostus selle peale, et ta pidavat "suht öko pill olevat, paar õlut ja läheb jälle...". Ilmselt tõsilugu. Bussil, millega me sõitsime, oli ilmselgelt amortidel midagi valesti, sest ta raputas isegi sileda tee peal, nii et bussi tagaotsas rahvas üles-alla lendas ja eestpoolt kostus venekeelseid roppusi. Magades oli tunne, nagu kihutaks buss 200km tunnis. Viljandi lähedale jõudes hakkas bussi tagantotsast kostma lõbusat jorinat "Viljandi. Vaat kui tore. Saab ehk juua. Lähme poodi." Jõmin kostis kuni Võrtjärveni, kus küsiti "millal Viljandi tuleb?" ja öeldi, et juba ammu möödas. Kusagilt poest aga Tartu Vaim oma 2lidrase säästukange kätte sai ja uuesti käima läks. Metsavaht sai ka suure säästupilsneriga otsa peale ning võltssakslane (kellel oli Saksa pass, rääkis aga Saksa aktsendiga vene keelt ja saksa keelt ei osanud) rääkis et nüüd kohe tuleb afterparty.
Sanglas, mingi 30km Tartust, vahetati buss välja teise vastu, sest amordid olid ikka väga tuksis omadega. Nagu välja tuli, oli too buss veel hullem, sest et see üle 30km/h sisse ei võtnud ja mäest ka üles ei läinud eriti. Pooleteise tunniga aga jõudsime siiski Tartusse, kus jala koju rändasime. Toredad tudengipäevad olid. Ootame järgmisi...

Tudengipäevad Pärnus - Laupäev

...kuradi mobiil pläriseb jälle. Nii jõudis kätte laupäeva hommik kella 8-9 paiku. Kiirustasime talvisele rannajalkale ja aitasime ruttu tüdrukutel makaronisalatit lõpetada. Me Kuurvürstiga kargasime jälle kohe pagassi, et saaks ühekorraga randa meeskonna viia, aga Korsaar ei tahtnud ja tegi 2 otsa. Grete tuttavad, Ronaldo ja Rivaldo olid ka jälle platsis ja veel pisut svipsis ning aitasid meid jalkamängus. Rannas oli mega külm, aga tekid ja soe tee ning kõlaritest kostuv Pokerface aitasid vaimu terava hoida. Vahepeal tõid tüdrukud meile ka veel 4 sooja Stefani pitsat (...pärast jalkat võiks Stefanisse kõigepealt minna - eilse öö tsitaat). Saime kogu naljaga endale 4da koha ja kasti Coca zerot ja teise kasti mingit kahtlast Mojito Gin-i, mis minu arust täitsa joodav oli vähemalt. Edasi oli vesivõrkpall - meie esindusvõistkond sai teiselt, kolmanda koha võistkonnalt kaela ja jäi suht taha. Kokku saime aga jälle kaste juurde ja liikusime bowlingu peale edasi. Vesivollesse jõudis kohale lõpuks ka metsavaht vägeva ujumismütsiga ning hakkas kohe teiste õllesid ärima. Kõlasid jälle laused nagu "Kas kusagil õlut on vä?" ja "Kas sul õlut on?". Maaülikooli "rektor" oli ka kohal ja käis õlleleitsa levitades ringi. Lõpuks kargas metsavaht koos tsinniga basseini ka veel ja Anneli käest pärast kuulsime, et Sanatooriumi omanikud olevat pisut pahased olnud basseinis hulpivate purkide pärast.
Jätkasime siis bowlingumänguga Perona Bowlingu saalis. Mängisime 5kesi, mina ja Helerin viskasime kordamööda, sest võistkonna suurus oli ainult 4 liiget. Oma arust skoorisime täitsa hästi, aga vastasvõistkonnad said ikka veel rohkem mingitpidi. Võtsime siis mingi n-da koha vastu ja tarisime auhinnaks saadud 15 saaremaa limonaadi-pudelit autosse ära. Tee peal põikasime poest ka läbi, et süüa osta.
Edasine plaan oli KUURsaali minna ja enne tegime veel HQs sooja veidi. Pubibussil polnud väga palju lööki ja lõpuks läksime hoopis Mareki auto peale, kes meid pangaautomaadi juures maha viskas. Sealt põrutasime kuursaali suunas ning lõpetasime tee peal jooksvalt viimaseid varusid, mis põues olid. Mingi metsatuka vahel ristisime Mardi ümber KUURVÜRSTIKS, mida me KUURsaalis ka varsti tähistasime. Piletit polnud sinna vaja osta, sest saabusime pisut enne 21-t. Investeerisime raha hoopis õlle ja rummi peale ära ning jäime Kuurvürstiga jägermeistri võistlusi ootama, mida meil oli plaan kindlalt ära võita. Kahjuks polnud majandussurutise tõttu neil jäägrit pakkuda, ent õnneks võitis Helerin omale talvemütsi ja disko-jäärgi-topi. Vihtusime aga tantsida kella 2ni ning vahepeal ristisime oma Kuurvürsti ka veel ametlikult ära, enne kui turva hädaldama tuli, et me jalgupidi laua peal oleme. Kuursaalist siirdusime edasi HQsse tagasi. Me Korsaariga põgenesime vahepeal eest ära ja tegime lõiget üle aedade-kivide-kändude. Korsaaril ei käinud jalg enam väga kõrgelt ja mõni kivi jäi sinna vahest ette :)
HQs istusime toreda seltskonnaga laua taha maha ja hävitasime halastamatult viimased varud ära. Vahepeal tõin Helerinile suure purksi, milles oli mulle Maris lahkesti abiks, kes mulle igasugu shortcutte näitas kätte. Kusagil kella 7 ajal läksime magama ära. Kuna muud atribuudid olid juba ära võetud, magas Mart laudade peal ühes toa otsas ja me Korsaariga võtsime teised lauad. Saime niiviisi mõne tunni magatud kella 10ni...

Tudengipäevad Pärnus - Reede

Nädalavahetusel olid Pärnus toredad talvepäevad. Juba reede õhtul sõitsin vägeva peorongiga Balti jaamast Pärnu suunas (enne vältides kiusatust osta megahäid pirukaid kusagilt Kirju Linnu leitud putkast Balti jaama taga). Peorong olnud mage, pillimehed ürgajast - igas vagunis olid mingid lambitüübid ja mingi ehitaja timmis oma liitrist Rocki seal. Pärnus tegin pikema jalgsiretke Raekülast bussijaama, mingi 5-6km, seal sain kokku Vaidoga, kes oli sõjaväest linnaloale saanud. Hankisime Port Artur 2-st väheke lahingumoona ja suundusime kolledzisse (edaspidi HQ). Seal olid juba kõik teised - Korsaar, Kuurvürst, Grete ja Helerin ka ees ja asusime vaikselt tiksuma seal. Siis tuli Metsavaht ka juurde (üks maaülikooli tüüp ägeda piirivalvuri mütsiga), kes alustuseks ütles "Oh, laske ma proovin seda jooki" ja rottis kõik rummid, õlled ja Jagdtraumid läbi. Ise tõi oma õlle ka platsi mis aga purgist välja kargas põrandale. Tartu rahvas hakkas kohe kiruma läbustamise pärast ja metsavaht läks lappi tooma, aga kadus siis hoopis Miraazi ära peole. Liikusime siis varsti oma rahvaga ka välja. Et meid oli üle 5 inimese ja autosse ei oleks kõik mahtunud, leidsid Kuurvürst ja Pootsman, et Korsaari auto pagass kärab küll ja kadusid sinna sisse jõmisema. Aeg-ajalt kostus pagassist "Pokerface" või "Klubi paradiis". Tunda oli, kuidas Korsaar oli ASRi maha võtnud ja sõõrikuid keerutas. Korraga ütles Grete või Helerini vaikne hääl "Tasa, ment tuleb" ja pagasnik jäi kuss. Kostus "juhiload palun" ja "puhuge siia" ja piiksatus. Niipea kui auto liikuma hakkas, läks pagass ka tööle. Õhtu vormistasime lõpuni Supeluse tänava purksiputkas ja Viiendas Villemis Iiri Beamishi õlut juues. Hea oli. Vahepeal tulid kuursaali juures ossid ka põrkama, aga tüdisid varsti ära. Magama ära - kõik kadestasid minu imelisi magamisoskusi, sest ma suutsin vist ainukesena magada kogu aja maha, mis selleks mõeldud oli. Järgnes laupäev.